KILLUKESI EESTI KEELE ÕPPEST UKRAINAS

 

Kolmas stepikevad.

Meil saabus kohe talve järel suvi. Pikalt oli külm ning nüüd kõrvetab päike. Vihma ei ole kaua olnudn ja kõik hakkab jälle kõrbema.

Reedel on viimane koolikell ja siis tuleb ekskursioonide nädal ning juunis veel praktika. Koolil on väga ilus ja suur õu, mis nõuab pidevalt töökäsi ning puuviljaaed. Laupäevakud on siinmail sagedased. Tulevad lühikesed tunnid ning tööle. Minule tegi algu palju nalja, kui lapsed tulid kooli luudade ja kõblastega. Tänaseks olen sellega harjunud, sest see on osake siinsest koolielust. Kuna eesti keel on alati viimane tund, siis õppetööd segavad need laupäevakud küll, sest tavaliselt on viis tundi, ülejäänud jäävad ära. Meie koolihoov on saanud üle-Krimmilises maakoolide arvestuses mitu aastat auhinnalise koha.

Minul on see siin Aleksandrovkas kolmas kevad. Esimesel kevadel tegi kooli direktor Irina Jegorovna ettepaneku koostada Ukraina koolidele eesti keele ainekava. Muidugi olin kohe nõus – milles küsimus? Teen ära! Tegelikult rikkusin terve oma suve ära, sest kui seda koostama hakkasin, ei osanud kuskilt peale hakata. Tegelikkuses ei olnudki see nii lihtne. Valmis see sai ja oktoobris andsin selle ka direktorile üle. Teine aasta kulus ainekava täiendamisele. Tuli see kirjutada Ukraina ainekavade raamidesse. Teine kevad lõppes sellega, et rajoonist saadeti pärast ekspertnõukogu hinnangut see edasi Krimmi haridusministeeriumisse. Ja seal on see siiani. Veebruaris saime teada, et meie ainekavaga tegeleb vastav komisjon, mis aga likvideeriti märtsis. Kes sellega edasi tregelema hakkab, ei olnud siis selge. Me ikka veel ootame ja loodame, et see siiski kinnitatakse ära.

Ma ei tea muidugi, kui kaua Eestis selliste dokumentide vastuvõtmine aega võtab? Kui ainekava ära kinnitatakse, saab sellest üks ametlikest õppeainetest Ukraina kooliprogrammis ning õpilastel on võimalus sooritada selles aines koolieksam. See motiveeriks neid rohkem õppima. Sel juhul ei oleks eesti keele õpe ainult meelelahutus. Ja oleks ikka uhke küll, kui ühe väikese riigi keel on Ukrainas ametlik õppeaine! Kui mitte üle Ukraina, siis vähemalt Krimmi AV-s.

Mida me sel aastal teinud oleme? 18.oktoobril tähistasime aktusega eesti keele õppe kümnendat sünnipäeva. Selleks päevaks kutsusime endile külla meie kõige vanema sõbra- ajakirja „Täheke”. „Tähekest” on siinsed lapsed lugenud kõik need kümme aastat. Ajakirja tõi meieni selle peatoimetaja Ilona Martson. Veel oli Eestist meil külas Eesti Instituudi esindaja Raina Reiljan, kes on siinses koolis ka ise õpetanud. Kahjuks jäid tulemata kõik siinsed kutsutud. Ei tulnud meile külalisi ei Sevastopolist, Simferopolist ega isegi naaberkülast Krasnodarkast. Sellest on väga kahju, sest lapsed ootasid, et neid inimesi tänada. Lapsed ju pingutasid väga ja andsid endast parima.

Septembris said kõik õpilased ja kogu koolipere osa Koeru tantsuansambli esinemisest. On meil siin külas käinud lauljaid, aga sellisel tasemel tantsukollektiiv oli küll esimest korda. See valmistas tõelise elamuse. Edasi on meil aastaid toimunud mardi-kadri jooks. See toimub Krasnodarkas. Sel aastal jooksid Kadrid. See toimub ikks laulu ja tantsu saatel.

Meie tegemised toimuvadki vastavalt rahvakalendri tähtpäevadele. Edasi olid jõulud, siis Vabariigi aastapäev, vastlad ja lihavõtted. Emadepäev langes sel aastal kokku siinse kirikupühaga – mälestamispäevaga. Sel päeval käiakse kogu perega surnuaias, kus siis süüakse ja juuakse. Muidugi ei unustata ka lahkunuid. Ka neile jäetakse keedetud mune, kommi, küpsetisi ja ka joodavat. Aasta lõpetame 30.mail Krasnodarkas Eesti Tare juures piknikuga. See on siinsete laste meelisettevõtmine. 1.juunil tähistame koos Aleksandrovka Sotsiaalabi keskusega lastekaitsepäeva. See toimub sel aastal esimest korda. Kuidas see õnnestus ja mida me seal tegime, kirjutan pärast üritust.

Kõigile palju energiat viimaseks spurdiks!

Christi Sepp

Krimmi AV Aleksandrovka Keskkooli eesti keele ja kultuuri õpetaja.

 

Copyright © MTÜ Eesti Keele kui Teise Keele Õpetajate Liit 2018